Lasin veel õel endale helistada, sest kartsin, et äkki ei ära üles. Tegelikult olin üleval juba ennem kella, ilmselt oli ärevus sees, sest pole nii vara tükk aega ärganud. Üks kange kohv, natuke hommikusöögi helbeid viimase jogurtiga ja bussi peale. Mingil hetkel keset sõitu hakkas meeletu vihmasadu, tekkis väikestviisi küsimus, kas bussijuht ikka sõita näeb. Küljeakendele kallas küll keegi nagu ämbriga. Sõit läks kiirelt, sest olin päris palju lugemist eelmisel päeval kaasa ostnud. Kui Helsingisse jõudsime, jäi sadu järgi :) Optimist nagu ma olen, arvasin siis, et mis see ära ei ole jalutada natuke. Hakkas tibutama...
No tere optimisti. Ma ei ole niimoodi tilkunud juba tükk aega. Täiesti konkreetselt tilkusin.
Ja mis sest kasu oli, et silmi värvisin enne kodust ära minekut. Ainult mustad silmaalused ja laiali valgunud ripsmevärv oli alles sellest, kui sadamasse jõudsin ja esimese asjana wc peeglist ennast vaatama jooksin. Püksid olid täiesti märjad, jopest oleks võinud vett välja väänata ja ka sokid tundusi niisked. Aga lõpuks ikka õnnelik, et laeva peale jõudsin ja hetkeks koju pääsen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar