Ehk Töö.
Minu töö.
Käisin paar päeva tagasi „arenguvestlusel“. Ehk siis küsiti igasugu küsimusi ja nendele pidi vastama. Ennem anti veel paber ka koju kaasa, et ikka saaks korralikult läbi mõelda mida öelda. Sain teada, et Laura „Uneleb“ köögis. No aitäh. Ma ei oska seda tegelikult päriselt tõlkida, nii nagu öeldi aga mõte igal juhul oli see, et kui keegi minuga näiteks rääkima tuleb, siis nagu ärkaksin või ehmataksin üles. Oleksin nagu oma maailmas.
Ma olengi ju köögis omas maailmas. Mul ei ole aega seal pläkutada või kohvitada, kui tean, et ilmselt tuleb kiire päev ja salatilaud on vaja ette valmistada. Või kui tahaksin ka kord õigel ajal koju jõuda ja koristan oma segadust.
Tegelikult on veel see ka, et mul pole see soome keel nii hästi peas. Pean ikka kaks korda lugema ja tõlkima endale, et sokeri on suhkur ja herkkusienet šampinjonid. Selle peale muidugi tuli et A jaa …
Siis koosolekul tuli veel tegemist vajavaid asju juurde. Et ikka peab koristama ja veel koristama ja varem tulema või hiljem minema kui palutakse jne. Täna tahtsin appi jääda veel tööle aga kui kurjalt ja rangelt öeldakse, et mine koju, siis ei julgegi eriti kauemaks jääda. Ja ei tahagi. Raudselt siis saab jälle homme öelda kellelegi, et vaata kui paha Ta on, isegi seda ja teist ja kolmandat ei teinud.
Ma olen kokk olnud pea 10 aastat, ja enam ei taha. Ma tahaksin tulla koju, ja hea meelega minna kööki süüa tegema. Küpsetada midagi ja tunda rõõmu sellest, et keegi naudib minu tehtud vormirooga näiteks. Seda tunnet, tunnen ma koduses köögis küll viimasel ajal suhteliselt harva.
Pean veel vastu aga kas nii on õige?
Miks igas seltskonnas peab olema üks tõrva tilk? Meil on üks teenindaja, kellel on alati midagi ütlemist. Iga asja kohta. Ja kui suudadki jagada temaga midagi hommikul, siis lõunal on tal kindlasti mingi asi, mida ta ei suuda enda teada jätta ja peab tulema oma vinguva häälega kaeblema. Ja millegi pärast jääb temale just jalgu see, et ma ei söö. Ja miks ma ei söö. Mul äkki tõesti ei ole aega. Keegi teine ju minu tööd ära ei tee. Ja kui ma olen just täpselt nii aeglane, siis ei lükka ma oma toimetusi kellegi teise kaela, vaid näpistan selle 10 või 15 minutit oma söögipausi arvelt. Kui meelde tuleb õhtul, siis saan alati midagi kaasa võtta.
Täna oli siis selline päev …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar