Täna hommikul ärkasin täitsa üksi. Mitte ainult füüsiliselt aga ka vaimselt. Mulle tundus, et ma ei tunne enam üldse seda inimest kellega olen koos elanud viimased 6 aastat. Ja kahtlen sügavalt nii oma kui tema kaines mõistuses...
Point siis selles, et Mait käis mootorkelguga sõitmas ja käis sellega üle kaela. Nüüd kaelalülidel mõrad sees ja peab paar kuud kodus rahulikult paranema. Pead liigutada ei tohi ja peab asja suure rahuga võtma. Mina sain sellest teada päev hiljem. Kas ma olen tõesti nii kuri ja paha inimene, et isehi oma mees ei julge mulle midagi nii tähtsat rääkida?
Mina olen tööl üle lahe ja võib arvata, mis tunne mul on. Täna on sõbrapäev, valentinipäev, armastajate päev ja mina olen üksi, nii üksi. Iga natukese aja tagant tulevad pisarad silma ja ma isegi ei tea miks...
Kahe nädala pärast lähen autokooli, mootorratta lubade jaoks teooriat õppima. MINA!!??? Tegelikult ka ikka või? No see tundus jube loogiline ja õige, ennem seda saatuslikku laupäeva... Ma ei ole enam üldse nii kindel, et tahan ja julgen mootorratta selga istuda. Siis kindlasti näen vaimusilmas ette, kuidas kukun või muud hullu.
Appi, kui negatiivne saab ühel päeval üks inimene olla...
Positiivsemalt tuleb mõelda!!!!!!! Vähemalt on mees elus ja saab haiglast koju. Vähemalt hakkan ma püüdma ühte oma unistustest. Vähemalt saan ma nüüd mõnda aega magada nii, et keegi ei norska mu kõrval :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar